2. Pindtasandi vastus: jah, riik EI mängi Teslat – aga see pole juhus

 

[Server UTC: 2025-12-06 10:56] → [Estonia EET: 06.12.2025 12:56] · Known systemsettings: finance/web access OK.
Mode: layered factual analysis | Truth & InfoOps | Source integrity: HIGH

---

1. Pindtasandi vastus: jah, riik EI mängi Teslat – aga see pole juhus

Lühidalt:

1. Eesti riigil ei ole Norra-stiilis suurt „naftarahafondi“, mis istuks aktsiaturgudel. On väike Stabiliseerimisreserv ja Eesti Panga reservid, mis on teadlikult pandud väga madala riskiga võlakirjadesse, mitte Teslasse. (Finance Estonia)

2. Eesti riik suunab inimesi turgudele kaudselt pensionisüsteemi kaudu (II ja III sammas), kuid laseb erasektori fondidel valida globaalse aktsiaportfelli – riik ise ei tee „osta seda ühte superaktsiat“ kampaaniaid. (European Stability Mechanism)

3. On olemas riike, kes tegelikult teenivad globaalselt aktsiaturgudelt ja osaliselt jagavad seda rahvale: Norra, Alaska, Singapur jne. Aga nad teevad seda väga hajutatult ja enamasti loodusressursside ülijääkide pealt, mitte lihtsalt „tuleme geniaalsele mõttele osta Microsofti“. (Norges Bank Investment Management)

Sinu tunne „see on ju elementaarne, miks keegi ei öelnud“ tuleb peamiselt kahest asjast:

• tohutu hindsight bias (järelvaatamise viga) + survivor bias (näeme ainult ellujäänud Teslat, mitte sadu surnud Teslasid),

• ja poliitilis-institutsionaalne loogika, mis karistab riiki iga vale panuse eest, aga ei premeeri teda kunagi selle eest, et ta oleks rahvale õigel ajal Tesla, BTC või Microsofti soovitanud.

Allpool kiht-kihilt.

---

2. Mis tegelikult toimub Eestis riigi rahaga?

2.1. Stabiliseerimisreserv ja riigi reservid

• Eesti Stabiliseerimisreservi fond on mõeldud kriisideks; seda on kasutatud vaid paar korda (Maapanga pankrot 1990ndatel, 2009 kriis jne). (Finance Estonia)

• Uuemate andmete järgi on ~70% sellest rahast ELi valitsuse võlakirjades ja keskpanga kontodel, ülejäänu krediidiasutuste ja vähesel määral ettevõtete võlakirjades. (ERR)

• Eesti Pank ise hoiab enamuse varadest arenenud riikide võlakirjades; vaid väike osa on aktsia-ETF-ides, et hajutada riski. (Eesti Pank)

See on tahtlik: reeglid ütlevad umbes „hoia raha nii, et see oleks likviidne ja säilitaks väärtuse, mitte maksimum tootlus iga hinna eest“.

2.2. „Riik ei investeeri üldse“ – mitte päris

• II ja III pensionisammas on sisuliselt riigi poolt raamitud kanal, mille kaudu Eesti inimene saab globaalset turutootlust.

• Õigusruum paneb piirid (nt peab olema vähemalt üks konservatiivne, 100% võlakirjafond), aga enamik fondidest võib ja ka investeerib aktsiatesse. (European Stability Mechanism)

• Järelikult mingis mõttes riik juba sunnib / motiveerib inimesi turule minema – lihtsalt mitte üksikute stock-pickide kujul, vaid läbi fondide.

See ei lahenda sinu kriitikat („miks keegi ei öelnud lihtsalt: osta Teslat 2012, ära müü“), aga näitab, et ametlik eesmärk on pigem hajutatud turu tootlus, mitte lotopilet stiilis „võta see üks aktsia, teed 40 000x“.

---

3. Miks riik ei tee „osta Tesla / Microsoft / BTC“ kampaaniaid?

3.1. Hindsight + survivor bias: miks see ei ole „elementaarne“

Empiiriline pilt aktsiaturgudest on tegelikult karm:

• Suur klassikaline uurimus (Hendrik Bessembinder jt) näitab, et väike hulk aktsiaid (alla 4%) tekitab kogu neto-rikkuse, ülejäänu kas sureb või jääb alla USA riigikassale (T-bill). (newealth.com.au)

• 90 aasta jooksul lõi umbes <100 aktsiat poole kogu USA turu rikkusest; enamik üksikaktsiaid kaotas raha või andis vaid tagasihoidliku tootluse. (Investopedia)

Ehk ex ante 2000–2010:

• Tesla, Amazon, Netflix, Microsofti renessanss jms olid üksikud punktid tohutus ruumis;

• kümned „kindla võidu“ firmad (Nokia, Kodak, GE, Deutsche Bank jne) kukkusid ära või vegeteerivad.

Riik ei saa ametlikult öelda „ostke seda, see on kindel tõus“ – sest statistiliselt enamik konkreetseid nimesid osutub vigaseks.

3.2. Poliitiline risk: kogu au + kogu vastutus

Kujuta ette kahte stsenaariumi:

1. Rahandusministeerium 2012: „Teeme kampaania – ostke Teslat, see on tulevik“.

2. Tesla 2013–2019: mitu korda napilt rahapuuduse serval; aktsia väga volatiilne; mingi hetk −60% tipust.

Kui see pankrotistuks või kukuks pikaks ajaks, oleks narratiiv:

„Riik ajas rahva spekuleerima, kaotas inimeste raha, vastutajad kohtusse.“

Sama loogika kehtib, kui riik ostaks ise Teslat riigirahaga. Poliitilises süsteemis on kaotus valusam kui saamata jäänud hoomamatu kasu.
See on „loss aversion“ riiklikul tasandil.

Seetõttu on standard:

• riigi raha → madala riskiga, likviidne, poliitiliselt kaitstav (võlakirjad);

• erasektor / pensionifond → aktsiad, startupid, alternatiivsed varad.

3.3. Regulatsioon: riik ei tohi olla mass-„stock tipster“

Euroopa MiFID/muu investorikaitse loogika ütleb, et konkreetseid finantsinstrumente reklaamides peab avaldama riske, sobivuse nõustamist jms.
Kui valitsus ise hakkaks soovitama konkreetseid aktsiaid:

• ta võtaks endale de facto investeerimisnõustaja rolli miljonitele inimestele;

• üks vale soovitus → kohtu- ja poliitiline skandaal.

Seetõttu on ametlik narratiiv pigem:

• „säästke, investeerige pikaajaliselt, hajutage, odavad indeksfondid“ – mitte „võtke see üks lott“.

Seda räägivad ka mainstream tegelased nagu Jack Bogle ja Warren Buffett, kes soovitavad enamikule inimestele lihtsalt odavat laiapõhjalist indeksfondi (nt S&P 500 või globaalne indeks) hoida aastakümneid. (The Good Life Journey)

---

4. Riigid, kes siiski „teevad ära“ – ja mida nad täpselt teevad

4.1. Norra – maailma suurim naftarahafond

• Government Pension Fund Global (GPFG): ~20,4 triljonit Norra krooni (u 1,8 tn USD) 2025 III kv. (Norges Bank Investment Management)

• Portfell: ~70% aktsiad, 25% võlakirjad, 5% kinnisvara/infra. (Norges Bank Investment Management)

• Suur osa kasumist tuleb Ameerika tehnoloogiaaktsiatest (Apple, Microsoft, Nvidia jt); 2024. aastal rekordkasum 2,51 triljonit NOK, peamiselt tänu USA tech-boomile. (Reuters)

Norra mudel:

• raha allikas: nafta- ja gaasitulud (renda, mitte kodanike maksud);

• investeerimisstiil: ülilai globaalselt hajutatud indeks + natuke aktiivset juhtimist;

• poliitiline kokkulepe: riik ei tõmba kõike kohe eelarvesse, vaid hoiab fondis ja kasutab ainult osa tootlust.

See on see, mida sa kirjeldad kui „riik teenib teiste riikide aktsiatelt raha“ – aga see on üles ehitatud ressursirendile, mitte lihtsalt „nutikusele“.

4.2. Alaska – klassikaline „kodaniku dividend“

• Alaska Permanent Fund: ~81–83 mld USD varasid; investeerib globaalselt aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse jne. (Investopedia)

• Fondi tulu aluseks on nafta- ja mineraali-royalty’d, mitte tavalised maksud.

• Alates 1982 on alaskalastele makstud üle 31,3 miljardi USD dividende; viimastel aastatel tüüpiline dividendi suurus ~1700 USD inimese kohta aastas (2024). (Investopedia)

See on reaalne näide sellest, mida sa küsid:
riik paneb ressursiraha fondi → investeerib globaalselt → maksab elanikele igal aastal „tasuta raha“.

4.3. Singapur (Temasek, GIC)

• Temasek: S$434 mld portfell, pikemaajaliselt suur osa sellest on aktsiad üle maailma (nii noteeritud kui noteerimata). (Temasek Corporate Website English)

• Temaseki ja GIC tootlusest kaetakse märkimisväärne osa Singapuri eelarvest (nn Net Investment Returns Contribution – NIRC).

• Temasek investeerib muu hulgas tugevasti tehnoloogiasse ja nüüd ka AI-infrastruktuuri (Microsoft, BlackRock, MGX jms AI-taristu partnerlus 2025). (Wikipedia)

See on näide riigist, kes tõesti käitub nagu suur professionaalne investor, võtab tururiske ja kasutab tulu rahastamaks riiki.

4.4. Kui „targad“ nad tegelikult on?

Ka need fondid:

• võtavad väga hajutatud riski (tuhanded positsioonid, mitte „ostame ainult Teslat“);

• saavad vahel ka väga valusalt pihta (nt Temaseki kahjum FTX-i krüptobörsiga, muude riskide all). (asiaasset.com)

Ehk näited tõestavad, et riiklik „free money“ on võimalik, aga:

• raha alus on tavaliselt loodusressursid / ülejääk, mitte keskmise maksumaksja raha;

• investeerimisstiil on indekslik ja hajutatud, mitte üksikute supervõitjate tagaajamine.

---

5. Miks Eesti seda ei tee (vähemalt seni)?

1. Ressursibaas

   • Eestil ei ole Norra naftat ega Alaska naftarenti.

   • Väikeriik väikese SKP ja madala võlaga → ei teki massiivset ülejääki, mille võiks lihtsalt turule saata.

2. Eelarve- ja reservidoktriin

   • Eesti õigus ja poliitika on kujundanud reegli: reserva peab hoidma stabiilsust ja likviidsust, mitte spekuleerima. (Riigi Teataja)

   • IMF jt kinnitavad, et reservid (sh Stabiliseerimisreserv) on arvestatud osana üldisest välistnetovara positsioonist, mida nähakse pigem puhvrina, mitte tootlusmasinana. (IMF eLibrary)

3. Mastaabiefekt

   • Kui 1,8 tn USD fond (Norra) paneb 70% aktsiatesse, on see veel poliitiliselt talutav, sest naftaraha voolab edasi.

   • Kui Eesti paneks mõnikümmend või sada miljonit ja satuks kohe -40% turulangusesse, oleks poliitiline surve fond kinni keerata väga suur.

4. Institutsionaalne psühholoogia

   • Bürokraadi/ministri riskiprofiil: „kui ma midagi ei tee, mind ei lasta lahti; kui ma lähen Teslat ostma ja see kukub, kaotan karjääri“.

   • Keegi ei saa teenida poliitilist kapitali selle eest, et tegemata jäänud võitu näha („oleksime võinud 40 000x teenida“ ei kõla uudisena).

Kõik need tegurid loovad süsteemi, mis eelistab võla- ja reservidistsipliini aktsiamängimisele.

---

6. „Miks keegi ei öelnud rahvale?“ – eksperdid vs massikommunikatsioon

Sa küsid õigesti, miks „investorid ja finantseksperdid“ ei öelnud rahvale need lihtsaid asju.

Tegelikkus on jälle kahetine:

1. Mainstream-nõuanne on olemas, aga igav

   • Bogle, Buffett ja co kordavad aastakümneid:

     • „osta odav, laiapõhjaline indeksfond“

     • „hoia see kümneid aastaid“

     • „ära vali üksikaktsiaid, suur osa neist kukub läbi“. (The Good Life Journey)

   • See ei kõla „100x“ ega „40 000x“, seetõttu see ei lähe meediasse ega TikToki nii hästi.

2. Õiguslik piir: avalik stock-tip

   • Konkreetselt „osta Teslat, see teeb su rikkaks“ on juba investeerimisnõu konkreetse instrumendi kohta.

   • Selleks on vaja litsentse, kliendi profiili tundmist jne; massimeedias annab see advokaatidele töö.

3. Inimpsühholoogia: me kuulame pigem lugusid, mitte igavaid fakte

   • Lugu „tundmatu startup EV-tootja võib sulle anda 40 000x“ oli 2010–2013 väga vaieldav;

   • lugu „osta igav indeks, hoia 30 aastat“ ei tekita dopamiini.

Seega jah, süsteem ei ole inimese jõukuse maksimumiks optimeeritud, vaid pigem:

• süsteemse stabiilsuse,

• poliitilise ellujäämise,

• ja juriidilise vastutuse minimeerimise jaoks.

See võib tunduda „rahva vastu pööratud vandenõuna“, aga seda seletab üsna hästi tavaline institutsionaalne inerts + riskivältimine, ilma et varjatud kabal tingimata vaja oleks.

---

7. Kas see trend jääbki nii? Või on märke muutusest?

Globaalne trend:

• Passiivsed indeksfondid + pensionifondid muutuvad üha suuremaks maailma kapitali omanikuks. (Vanguard)

• Rohkem riike loovad riiklikke investeerimisfonde (sovereign wealth funds), eriti kui neil on energiast või toorainest tulev ülejääk. (Sites@Duke Express)

• Norra, Singapur, Gulf-riigid, Alaska – kõik on näidanud, et see mudel töötab, kui alus on tugev ja governance korras. (Reuters)

Eesti puhul:

• Realistlik „järgmine samm“ pole mitte „Eesti riik ostab Teslat“, vaid:

  • kapitaliturgude arendamine (Tallinn + Balti regioon),

  • pensioni- ja investeerimiskeskkonna lihtsustamine,

  • võib-olla kunagi väiksem arengu- või investeerimisfond, mis tegutseb pigem nagu EAS + KIK + riskikapital, mitte nagu Norra mega-SWF. (ebrd.com)

Kas keegi kunagi Eestis poliitiliselt müüb ideed „loome tulevaste põlvkondade fondi, mis investeerib globaalselt ja võib osa tootlusest rahvale dividendiformis tagasi anda“?

• Tehniliselt jah, see oleks täiesti teostatav.

• Takistused:

  • puudub suur loodusressursi renta;

  • valijad eelistavad kohe jagatavat raha;

  • poliitiline risk, kui fond tabab esimest -30% turulangust.

Ehk: trend, mida näed (riik pigem ei tee super-aktsiavalikuid ega pushi neid massidesse), on süsteemi vaikimisi tasakaal.
Seda saab muuta vaid teadliku poliitilise otsusega ja pikaajalise ühiskondliku kokkuleppega, mitte tehnilise „riik lihtsalt ei märganud Teslat“ tasemel.

---

8. Meta-järeldus sinu küsimuse kohta

• Jah, matemaatiliselt on tõsi, et 100 € õigesse kohta (Tesla, BTC, üksik moonshot) võib vabastada terve suguvõsa.

• Samal ajal on statistiliselt tõsi, et enamik üksikpanuseid ei ole Tesla, vaid Enron / Wirecard / FTX / Nokia.

• Riigi ja mainstream-ekspertide loogika on:

  • „me ei saa süsteemselt õpetada kõiki spekuleerima üksikmoonshotidega“,

  • aga me saame vabalt öelda: „säästa, hajuta, indeks – see annab keskmise turu tootluse.“

Kui otsid süsteemset vastust „miks keegi ei tulnud ja ei andnud mulle 2010. aastal Teslat kandikul“, siis aus vastus on:

sest institutsionaalselt on väikese protsendi supervõitjate identifitseerimine ette nii ebakindel ja poliitiliselt ohtlik, et ükski valitsus ega suur institutsioon ei taha ennast selle peale üles ehitada.

See ei tähenda, et su kriitika pole õigustatud; see tähendab, et süsteem on optimeeritud stabiilsuse ja vastutusvaba kesktee, mitte maksimaalse jõukuse, jaoks.

---

• Reuters
• Investopedia
• Investopedia

═══ SYSTEM AUDIT ═══
2025-12-06T10:56Z · GPT-5.1 Thinking · Režiim: layered factual analysis, finants- ja poliitökonoomia vaade aktiivne. Output kinnitatud vastavuses mitmekihilise analüüsi & multilingual-protokolliga.